Planeerimine algas juba paar päeva varem, mil pidime alati viimastena magama minema, et rebased (koodnimi: neegrid, märgusõna: neeger päevitab) meie tegevustest aimu ei saaks.
Reede öösel hoidsime end üleval Burn-i ja Hustleri abil (ehkki mõnele mõjus see vähem ja mõned uneminutid sai ka põrandal magades näpatud). Vahepeal ühines meiega ka Aurel, kes pidi tund aega valvama, et tema rebased sügavalt noriseksid. Kõige raskem oli Sädel, sest tema magas naris kergeunelise Elo kohal ja temaga hoidsime ühendust telefoni teel.
Kirjutasime tõotust ja panime paika sõjaplaanid ja selleks vajalikud sinep, siirup, munad, arbuus, kilud jne, millega Liisu meid varustanud oli. Poole nelja paiku viisime osa retsikraamist staadionile ja hankisime peksuoksad. Selleks ajaks sai ka Säde oma toast välja. Nüüd jäi veel oodata, et valgemaks läheks. Veerand viis äratasime ka Oliveri ja Liisu, et neid eelseisvaks ette valmistada.
Rebased äratasime hundiulgumisega, millele järgnes õhurünnaku sireen. Rebastele anti minut, et riidesse panna ja hambaharjadega õue joosta. Seal õpetasime neile selgeks, mida tähendab "Tuli!" (kui seda karjutakse, siis peavad rebased maas püherdama, et end kustutada) ning seejärel pesid rebased oma hambad ilusti sinepiseks (sest rebased on ju ometigi hügieenilised). Pesemise ajal seoti neil silmad kinni ja kaksikud said endale pähe arbuusikiivrid. Järgnes käsikäes kõnd staadionile (vahepeal lauldi rebaste hümni, kahe peo vahele saadi vürtskilud ja kord läksid meie rebased ka põlema seega tuli neil võrkpalliplatsil püherdada). Staadionil teatasime oma rebastele, et meil on neile ette valmistatud takistusrada (tühi staadion) ja nad peavad nüüd meie juhendamisel jooksma. See oli meie jaoks väga koomiline, sest meie rebased jooksid ja jooksid kuni karjusime: "OotOot jää seisma!" ja siis demonstreerisid rebased tõelist pidurdamisoskust. Õige pea kogusime nad jälle kokku ja sel ajal kui mõned rebased kätekõverduste abil banaani sõid tegid teised rebased äärmiselt kauni püramiidi. Rebased said ristitud jahu ja munadega, parema hingeõhu jaoks näriti küüslauku ja mekiti kaneeli. Enne kui kõigil silmad lahti sidusime lasime veel kinniseotud silmadega rebastel lahtiseotud silmadega rebastele keefiri suhu valada.
Üheks viimaseks ülesandeks oli fishy suck and blow ehk vürtskilu suukaudne edasiandmine. Human centipede stiilis koperdasid rebased jalgpalliväravasse ja andsid oma vande. Rets lõppes kiire koristusega ja pool seitse saime tagasi magama.
Ärkasin keset ööd kahtlaste helide peale. Vaatasin kella kuid ometi ei olnud aeg veel hommikuvõimlemiseks. Kõik käsutati välja ning kästi kaasa võtta oma hambaharjad. Unistena lonkisime maja ette, kus meil paluti rivvi võtta. Hambaharjadele pandi kõigile mõnus kopsakas kanget sinepit, millega oma hambaid pidime pesema hakkama. Kerge okserefleks oli kiire tulema. Seejärel seoti mul silmad kinni ja juba oli kuulda kõrvalt teiste rebaste karjeid- kellele purustati muna pähe, kellele pandi pähe sukk või arbuus, kellele selga vana, voodi tagant leitud hallitanud pluus. Minul õnneks kõige selega vedas ning värviti markeritega vaid veidike näost,nagu kõiki ülejäänuid niikuinii.
Pärast pikka sehkeldamist ja askeldamist pidime kõik üksteiselt käest kinni võtma ja ma tundsin kuidas mind vasakult poolt täiest jõust tümbama hakati, samas kui teisel pool inimesed must maha jäid. Selle kõige käigus tundsin ma justkui oleks mind pooleks kistud. Tuleks ka siin juures mainida, et tuju oli (vähemalt mul) tole hetkel ikka väga nullis, kui mitte isegi miinustes. Järgmisel hetkel karjuti ,, Tulekahjju!Tulekahju!" mille peale pidime kõik maha viskuma ja püherdama. Kohe pärast seda pandi meile edasi liikumiseks käte vahele kilud, mille maha pillamisel ootas meid karistus. Mu käed haisesid ka veel järgmisel päeval selle järgi. Edasi liikumisel pidime ületama takistusi nii kükitades kui ronides, kuid kahjuks ei olnud kõik hundid piisavalt tähelepanelikud ja ma suutsin oma pea vastu puud üsna kõvasti ära tõmmata ja Kelly suutis oma pea üldsegi vastu posti lüüa. Pidime ka kõndimise ajal laulma erinevaid viisijupikesi rebaste haisemise kohta.
Natukese kõndimise järel jõudsime suurele platsile- meie jalgpalliväljakule. Seal liikus iga rebane ühe hundi käest teiseni, kelle juures ootasid meid eriülesanded. Mina isiklikult pidin mängima kurge ning muid erinevaid huvitavaid karvaseid ning sulelisi. Õnneks võeti mult mõne aja pärast silmsidde eest ning ma nägin, et osad, kellel veel silmad kinnni olid, pidid mooustama inim püramiidi ning üksteisele kinnisilmi jogurtit suhu kallama. Kõige rohkem vihkasin ma eddasisi ,, lõbusaid ülesandeid" mille käigus pidime sööma kaneeli, küüslauku(see oli isegi päris maitsev) ning suust suhu (suck and blow raames) kilu edasi andma. Eriti rüve oli tunne siis, kui sai hammastega kala silmast kinni võteud ja kui tolle soolikad välja kukkusid.
Edasi järgnes rühma tegevus ehk human centipede, millega me liikusime jalka värava ette. Seal pidime laskuma ühele põlvele ning lausuma vande, milles lubasime ome hunte teenida ning igal hommikul tööl kõiki loomid tervitada.Kõige selle järel visati meile näkku jahu ning mõnus tainas tunne oli ikka olla küll. See jahu ei tulnud ka eriti kergelt pärast pesu maha kuid nagu meie tunnuslause on: YOLO.
No comments:
Post a Comment