Neljapäev oli sportlik päev. Nagu ikka, saime näidata oma oskusi nii võrkpalli kui ka jalgpalli mängides.
Pisut sai juttu tehtud ka tulevatest pulmadest...
Reedel mängisime Kuremaa rahvaga tutvumismänge. Meie poolt valitud peigmees - haldjas Rudonen - võttis kosjaviina, sõrmuse ja tõttas rüütellikult abieluettepanekut tegema. Pruudi külm vastus ja vingus nägu tekitas nii mõneski meis vastuolulisi tundeid. Olukorda leevendasid pisut õhtused poiste-ja tüdrukuteõhtud, kus pruut pidi muude seas jooksma palja ülakehaga & tegema noormeestele massaaži. Õhtu lõppes erootilise eratantsuga special for Rudolf :)
Meie viimane pühapäev siin malevas kulges äärmiselt meeldivalt. Saime rannas mõnusasti aega veeta ning hiljem pisut loometööga tegeleda. Nimelt (inspireerituna laupäevaõhtusest ööujumisest kuuvalgel & kolmapäevasest luuavisioonist) saime valmis MALEVALAULU! Kuna nii viis kui sõnad tulid südamest, siis usun siiralt, et armastusega tehtud asjad on ilusad & suudavad paljude südametesse pugeda.
Esmaspäevake möödus töiselt ja üsna loomevaeselt. Teisipäeval toimusid Luua esimesed olümpiamängud, mille võitjaks osutus Sukamaa, koosseisus: Eva, Säde, Aurel, Rudolf ja Steven.
Nüüdseks on kohale jõudnud ka kahenädalase rassimise väsimus ja selletõttu täna pilte siia ei jõua.
Tuesday, July 31, 2012
Wednesday, July 25, 2012
Täna oli positiivne päev!
Õhtul toimus Luuavisioon 2012. Pärast väga pingelist rebimist viie riigi vahel tuli võitjaks Muumimaa, keda esindasid Steven, Elo ja Aurel.
 |
| Õhtujuhid |
 |
| Inglismaa |
 |
 |
| Prantsusmaa |
 |
| Muumimaa |
Tuesday, July 24, 2012
Esmaspäev oli sinine, teisipäev kollane
Hommikul pidin Liisuga võtma ette sõidu Tartusse ja sealt naasesin parema jala ümber kivikõva valge sokk ja minu uuteks kaaslasteks said kark nr 1 ja kark nr 2 (küll ma neile nimed ka panen, me alles sõbruneme). Aga ega selle pisikese vahejuhtumi pärast siis esmaspäev kohe siniseks ei tembeldatud. Ei. Sest minuga vigastused ei piirdunud (õnneks minust keegi halvemas olukorras ei ole!). Claudia vaevleb põlvedega ja Liisu vaevleb kordamööda puusade, põlvede ja reitega. Teisi vaevavad sääsed. Ja esmaspäevane ilm oli kohutav, sest Kelly oli vihmamantli maha unustanud (oleme veendunud, et kui Oliver võtab tööle kaasa kummikud ja Kelly vihmamantli, siis jääme kuivaks ja siiani on nii olnud).
Aga õnneks olid Oliver ja Liisu korraldanud sellise õhtuse programmi, et kõigi negatiivsus kadus (osadel kadus juba enne kui tehti selle maleva rekord: 12 kilomeetrit 26 minutiga). Toimus fotojaht kolmes grupis ja pärast toimus ühine piltide vaatamine. Meile on tulnud ka uus rühmaliige- Hendrik, kes meiega paar päeva koos veedab.
Tänane päev on siiani küll tore olnud. Ehkki mul on süümekad, et Liisu peab minu pärast autoga sõitma ei saa ma midagi parata ka, sest praegu oleks vale hetk jalga veel hullemaks ajada. Töö möödus kiirelt. Ehkki puhus tuul sain mõnusalt piisonite juures rohida (panin ühele nimeks Tõnu, aga tuleb välja et see nimi on juba põdral aga ega ma seda piison-Tõnule ei ütle!). Loodan, et homme saab seal jätkata. Ega nad mulle muud tööd saagi anda. Täna küsis üks külastaja, et kas ma haiguslehte ei peaks võtma, aga ma ütlesin, et tööd peab tegema, sest muidu ei tule ju armastus (söögist rääkimata, mis oli taaskord suurepärane!). Paljude laste jaoks olin sama huvitav vaatlusobjekt kui Tõnu.
Nüüd on need kahe jalaga malevakaaslased õues seiklusmängu mängimas, aga mina istun siin koos Jaan Tättega ja kuulan kuidas ämblikul, põdral ja hülgel on hülgeviga küljes:) Homme tulevad Kuremaalased ja jäävad nädalalõpuni meile külla!
Aga õnneks olid Oliver ja Liisu korraldanud sellise õhtuse programmi, et kõigi negatiivsus kadus (osadel kadus juba enne kui tehti selle maleva rekord: 12 kilomeetrit 26 minutiga). Toimus fotojaht kolmes grupis ja pärast toimus ühine piltide vaatamine. Meile on tulnud ka uus rühmaliige- Hendrik, kes meiega paar päeva koos veedab.
 |
| Võidupilt: Erna retk aastal 2050/pilt koos elusloomaga |
 |
| Kella viie tee põdraga/ pilt, mis õhkab soojust |
 |
| Jalgratturite Mekka/pilt haruldase taimega |
Tänane päev on siiani küll tore olnud. Ehkki mul on süümekad, et Liisu peab minu pärast autoga sõitma ei saa ma midagi parata ka, sest praegu oleks vale hetk jalga veel hullemaks ajada. Töö möödus kiirelt. Ehkki puhus tuul sain mõnusalt piisonite juures rohida (panin ühele nimeks Tõnu, aga tuleb välja et see nimi on juba põdral aga ega ma seda piison-Tõnule ei ütle!). Loodan, et homme saab seal jätkata. Ega nad mulle muud tööd saagi anda. Täna küsis üks külastaja, et kas ma haiguslehte ei peaks võtma, aga ma ütlesin, et tööd peab tegema, sest muidu ei tule ju armastus (söögist rääkimata, mis oli taaskord suurepärane!). Paljude laste jaoks olin sama huvitav vaatlusobjekt kui Tõnu.
Nüüd on need kahe jalaga malevakaaslased õues seiklusmängu mängimas, aga mina istun siin koos Jaan Tättega ja kuulan kuidas ämblikul, põdral ja hülgel on hülgeviga küljes:) Homme tulevad Kuremaalased ja jäävad nädalalõpuni meile külla!
Monday, July 23, 2012
Laupäev oli tegus, pühapäev oli mõnus!
Pärast kolmetunnist uinakut sõime hommikust ja magasime veel kaks tundi. Seejärel võtsime ette neljakilomeetrise sõidu Palamusele. See oli Oliveri ja Liisu poolne üllatus meile. Käisime Palamuse koolis ja peesitasime selle hoovis. Kui olime kodus tagasi algasid võrkpallitreeningud. Oliver (suur spordimees nagu ta on) on kindlalt otsustanud meist kokkutulekuks supertiim kokku panna. Aga õnneks meile võrkpall meeldib. Mängisime kuni lõunasöögini ja ka pärast seda jätkus treening. Õhtul läksime ööklubisse "Luua taevas." Kõigepealt pidime muidugi ööklubi ise valmis tegema (ehk oma elutoa ümber kujundama). Õhtu teemaks olid Eesti ja retro seega pidid kõik ka vastavalt riietuma. Tantsimise vahel tegime mänge. Kui Oliver ja Liisu olid magama läinud jäime veel laulma.
Pühapäev oli Pühapäev! Kõige mõnusam pühapäev, mis üldse olla võis! Hommikul sõime pannkooke moosiga (Claudia ja kokatädi tehtud!). Pärast sööki aitasime kööki koristada ja lõunasöögiks ettevalmistusi teha. See tehtud mängisime võrkpalli ning pärast seda võtsime ette jalutuskäigu järve äärde: Ujusime, mängisime sulgpalli ja "kuuma kartulit," lennutasime frisbee't ja poisid demonstreerisid oma maadlusoskusi. Tagasi tulime õhtusöögiks, mis oli taaskord ülihea! Õhtuseks sportlikuks tegevuseks oli frisbee mäng, mis sai ootamatu lõpu pärast seda kui olin Tristaniga kokku põrganud. Langesin peaaegu surnult maha ja sel ajal kui ma staadionil oigasin tegi Ruts spurdi majja, et Liisult külmakott tuua. Kaks oiet hijem oli ta juba tagasi. Sellega sai frisbee läbi ja jätkati võrkpalliga. Õhtu lõpetasime Helsingi maffiaga.
 |
| Tuleb mees, kivita |
 |
| Teine vaatus |
 |
| Oliver on piksevarras |
 |
| Võrkpall vihmas |
 |
| Säästame vett |
 |
 |
| Võistlus: kes peab kõige kauem vastu |
 |
| Claudia võitis! |
 |
| Preilid valmistuvad "Luua taevasse" minekuks |
Pühapäev oli Pühapäev! Kõige mõnusam pühapäev, mis üldse olla võis! Hommikul sõime pannkooke moosiga (Claudia ja kokatädi tehtud!). Pärast sööki aitasime kööki koristada ja lõunasöögiks ettevalmistusi teha. See tehtud mängisime võrkpalli ning pärast seda võtsime ette jalutuskäigu järve äärde: Ujusime, mängisime sulgpalli ja "kuuma kartulit," lennutasime frisbee't ja poisid demonstreerisid oma maadlusoskusi. Tagasi tulime õhtusöögiks, mis oli taaskord ülihea! Õhtuseks sportlikuks tegevuseks oli frisbee mäng, mis sai ootamatu lõpu pärast seda kui olin Tristaniga kokku põrganud. Langesin peaaegu surnult maha ja sel ajal kui ma staadionil oigasin tegi Ruts spurdi majja, et Liisult külmakott tuua. Kaks oiet hijem oli ta juba tagasi. Sellega sai frisbee läbi ja jätkati võrkpalliga. Õhtu lõpetasime Helsingi maffiaga.
 |
| Oleme säästlikud! |
Sunday, July 22, 2012
AAUUUUUUUuuuuuuuuuuuu!!!
Reede õhtul söötsime rebastele arbuusi, et nad kiirelt magusasse unne suikus. Meie ise (mina, Krista, Eva ja Steven) jäime "blogi kirjutama." Tegelikult kuulasime vaikselt muusikat ja pidasime retsiplaane.
Planeerimine algas juba paar päeva varem, mil pidime alati viimastena magama minema, et rebased (koodnimi: neegrid, märgusõna: neeger päevitab) meie tegevustest aimu ei saaks.
Reede öösel hoidsime end üleval Burn-i ja Hustleri abil (ehkki mõnele mõjus see vähem ja mõned uneminutid sai ka põrandal magades näpatud). Vahepeal ühines meiega ka Aurel, kes pidi tund aega valvama, et tema rebased sügavalt noriseksid. Kõige raskem oli Sädel, sest tema magas naris kergeunelise Elo kohal ja temaga hoidsime ühendust telefoni teel.
Kirjutasime tõotust ja panime paika sõjaplaanid ja selleks vajalikud sinep, siirup, munad, arbuus, kilud jne, millega Liisu meid varustanud oli. Poole nelja paiku viisime osa retsikraamist staadionile ja hankisime peksuoksad. Selleks ajaks sai ka Säde oma toast välja. Nüüd jäi veel oodata, et valgemaks läheks. Veerand viis äratasime ka Oliveri ja Liisu, et neid eelseisvaks ette valmistada.
Rebased äratasime hundiulgumisega, millele järgnes õhurünnaku sireen. Rebastele anti minut, et riidesse panna ja hambaharjadega õue joosta. Seal õpetasime neile selgeks, mida tähendab "Tuli!" (kui seda karjutakse, siis peavad rebased maas püherdama, et end kustutada) ning seejärel pesid rebased oma hambad ilusti sinepiseks (sest rebased on ju ometigi hügieenilised). Pesemise ajal seoti neil silmad kinni ja kaksikud said endale pähe arbuusikiivrid. Järgnes käsikäes kõnd staadionile (vahepeal lauldi rebaste hümni, kahe peo vahele saadi vürtskilud ja kord läksid meie rebased ka põlema seega tuli neil võrkpalliplatsil püherdada). Staadionil teatasime oma rebastele, et meil on neile ette valmistatud takistusrada (tühi staadion) ja nad peavad nüüd meie juhendamisel jooksma. See oli meie jaoks väga koomiline, sest meie rebased jooksid ja jooksid kuni karjusime: "OotOot jää seisma!" ja siis demonstreerisid rebased tõelist pidurdamisoskust. Õige pea kogusime nad jälle kokku ja sel ajal kui mõned rebased kätekõverduste abil banaani sõid tegid teised rebased äärmiselt kauni püramiidi. Rebased said ristitud jahu ja munadega, parema hingeõhu jaoks näriti küüslauku ja mekiti kaneeli. Enne kui kõigil silmad lahti sidusime lasime veel kinniseotud silmadega rebastel lahtiseotud silmadega rebastele keefiri suhu valada.
Üheks viimaseks ülesandeks oli fishy suck and blow ehk vürtskilu suukaudne edasiandmine. Human centipede stiilis koperdasid rebased jalgpalliväravasse ja andsid oma vande. Rets lõppes kiire koristusega ja pool seitse saime tagasi magama.
Ärkasin keset ööd kahtlaste helide peale. Vaatasin kella kuid ometi ei olnud aeg veel hommikuvõimlemiseks. Kõik käsutati välja ning kästi kaasa võtta oma hambaharjad. Unistena lonkisime maja ette, kus meil paluti rivvi võtta. Hambaharjadele pandi kõigile mõnus kopsakas kanget sinepit, millega oma hambaid pidime pesema hakkama. Kerge okserefleks oli kiire tulema. Seejärel seoti mul silmad kinni ja juba oli kuulda kõrvalt teiste rebaste karjeid- kellele purustati muna pähe, kellele pandi pähe sukk või arbuus, kellele selga vana, voodi tagant leitud hallitanud pluus. Minul õnneks kõige selega vedas ning värviti markeritega vaid veidike näost,nagu kõiki ülejäänuid niikuinii.
Pärast pikka sehkeldamist ja askeldamist pidime kõik üksteiselt käest kinni võtma ja ma tundsin kuidas mind vasakult poolt täiest jõust tümbama hakati, samas kui teisel pool inimesed must maha jäid. Selle kõige käigus tundsin ma justkui oleks mind pooleks kistud. Tuleks ka siin juures mainida, et tuju oli (vähemalt mul) tole hetkel ikka väga nullis, kui mitte isegi miinustes. Järgmisel hetkel karjuti ,, Tulekahjju!Tulekahju!" mille peale pidime kõik maha viskuma ja püherdama. Kohe pärast seda pandi meile edasi liikumiseks käte vahele kilud, mille maha pillamisel ootas meid karistus. Mu käed haisesid ka veel järgmisel päeval selle järgi. Edasi liikumisel pidime ületama takistusi nii kükitades kui ronides, kuid kahjuks ei olnud kõik hundid piisavalt tähelepanelikud ja ma suutsin oma pea vastu puud üsna kõvasti ära tõmmata ja Kelly suutis oma pea üldsegi vastu posti lüüa. Pidime ka kõndimise ajal laulma erinevaid viisijupikesi rebaste haisemise kohta.
Natukese kõndimise järel jõudsime suurele platsile- meie jalgpalliväljakule. Seal liikus iga rebane ühe hundi käest teiseni, kelle juures ootasid meid eriülesanded. Mina isiklikult pidin mängima kurge ning muid erinevaid huvitavaid karvaseid ning sulelisi. Õnneks võeti mult mõne aja pärast silmsidde eest ning ma nägin, et osad, kellel veel silmad kinnni olid, pidid mooustama inim püramiidi ning üksteisele kinnisilmi jogurtit suhu kallama. Kõige rohkem vihkasin ma eddasisi ,, lõbusaid ülesandeid" mille käigus pidime sööma kaneeli, küüslauku(see oli isegi päris maitsev) ning suust suhu (suck and blow raames) kilu edasi andma. Eriti rüve oli tunne siis, kui sai hammastega kala silmast kinni võteud ja kui tolle soolikad välja kukkusid.
Edasi järgnes rühma tegevus ehk human centipede, millega me liikusime jalka värava ette. Seal pidime laskuma ühele põlvele ning lausuma vande, milles lubasime ome hunte teenida ning igal hommikul tööl kõiki loomid tervitada.Kõige selle järel visati meile näkku jahu ning mõnus tainas tunne oli ikka olla küll. See jahu ei tulnud ka eriti kergelt pärast pesu maha kuid nagu meie tunnuslause on: YOLO.
Planeerimine algas juba paar päeva varem, mil pidime alati viimastena magama minema, et rebased (koodnimi: neegrid, märgusõna: neeger päevitab) meie tegevustest aimu ei saaks.
Reede öösel hoidsime end üleval Burn-i ja Hustleri abil (ehkki mõnele mõjus see vähem ja mõned uneminutid sai ka põrandal magades näpatud). Vahepeal ühines meiega ka Aurel, kes pidi tund aega valvama, et tema rebased sügavalt noriseksid. Kõige raskem oli Sädel, sest tema magas naris kergeunelise Elo kohal ja temaga hoidsime ühendust telefoni teel.
Kirjutasime tõotust ja panime paika sõjaplaanid ja selleks vajalikud sinep, siirup, munad, arbuus, kilud jne, millega Liisu meid varustanud oli. Poole nelja paiku viisime osa retsikraamist staadionile ja hankisime peksuoksad. Selleks ajaks sai ka Säde oma toast välja. Nüüd jäi veel oodata, et valgemaks läheks. Veerand viis äratasime ka Oliveri ja Liisu, et neid eelseisvaks ette valmistada.
Rebased äratasime hundiulgumisega, millele järgnes õhurünnaku sireen. Rebastele anti minut, et riidesse panna ja hambaharjadega õue joosta. Seal õpetasime neile selgeks, mida tähendab "Tuli!" (kui seda karjutakse, siis peavad rebased maas püherdama, et end kustutada) ning seejärel pesid rebased oma hambad ilusti sinepiseks (sest rebased on ju ometigi hügieenilised). Pesemise ajal seoti neil silmad kinni ja kaksikud said endale pähe arbuusikiivrid. Järgnes käsikäes kõnd staadionile (vahepeal lauldi rebaste hümni, kahe peo vahele saadi vürtskilud ja kord läksid meie rebased ka põlema seega tuli neil võrkpalliplatsil püherdada). Staadionil teatasime oma rebastele, et meil on neile ette valmistatud takistusrada (tühi staadion) ja nad peavad nüüd meie juhendamisel jooksma. See oli meie jaoks väga koomiline, sest meie rebased jooksid ja jooksid kuni karjusime: "OotOot jää seisma!" ja siis demonstreerisid rebased tõelist pidurdamisoskust. Õige pea kogusime nad jälle kokku ja sel ajal kui mõned rebased kätekõverduste abil banaani sõid tegid teised rebased äärmiselt kauni püramiidi. Rebased said ristitud jahu ja munadega, parema hingeõhu jaoks näriti küüslauku ja mekiti kaneeli. Enne kui kõigil silmad lahti sidusime lasime veel kinniseotud silmadega rebastel lahtiseotud silmadega rebastele keefiri suhu valada.
Üheks viimaseks ülesandeks oli fishy suck and blow ehk vürtskilu suukaudne edasiandmine. Human centipede stiilis koperdasid rebased jalgpalliväravasse ja andsid oma vande. Rets lõppes kiire koristusega ja pool seitse saime tagasi magama.
Ärkasin keset ööd kahtlaste helide peale. Vaatasin kella kuid ometi ei olnud aeg veel hommikuvõimlemiseks. Kõik käsutati välja ning kästi kaasa võtta oma hambaharjad. Unistena lonkisime maja ette, kus meil paluti rivvi võtta. Hambaharjadele pandi kõigile mõnus kopsakas kanget sinepit, millega oma hambaid pidime pesema hakkama. Kerge okserefleks oli kiire tulema. Seejärel seoti mul silmad kinni ja juba oli kuulda kõrvalt teiste rebaste karjeid- kellele purustati muna pähe, kellele pandi pähe sukk või arbuus, kellele selga vana, voodi tagant leitud hallitanud pluus. Minul õnneks kõige selega vedas ning värviti markeritega vaid veidike näost,nagu kõiki ülejäänuid niikuinii.
Pärast pikka sehkeldamist ja askeldamist pidime kõik üksteiselt käest kinni võtma ja ma tundsin kuidas mind vasakult poolt täiest jõust tümbama hakati, samas kui teisel pool inimesed must maha jäid. Selle kõige käigus tundsin ma justkui oleks mind pooleks kistud. Tuleks ka siin juures mainida, et tuju oli (vähemalt mul) tole hetkel ikka väga nullis, kui mitte isegi miinustes. Järgmisel hetkel karjuti ,, Tulekahjju!Tulekahju!" mille peale pidime kõik maha viskuma ja püherdama. Kohe pärast seda pandi meile edasi liikumiseks käte vahele kilud, mille maha pillamisel ootas meid karistus. Mu käed haisesid ka veel järgmisel päeval selle järgi. Edasi liikumisel pidime ületama takistusi nii kükitades kui ronides, kuid kahjuks ei olnud kõik hundid piisavalt tähelepanelikud ja ma suutsin oma pea vastu puud üsna kõvasti ära tõmmata ja Kelly suutis oma pea üldsegi vastu posti lüüa. Pidime ka kõndimise ajal laulma erinevaid viisijupikesi rebaste haisemise kohta.
Natukese kõndimise järel jõudsime suurele platsile- meie jalgpalliväljakule. Seal liikus iga rebane ühe hundi käest teiseni, kelle juures ootasid meid eriülesanded. Mina isiklikult pidin mängima kurge ning muid erinevaid huvitavaid karvaseid ning sulelisi. Õnneks võeti mult mõne aja pärast silmsidde eest ning ma nägin, et osad, kellel veel silmad kinnni olid, pidid mooustama inim püramiidi ning üksteisele kinnisilmi jogurtit suhu kallama. Kõige rohkem vihkasin ma eddasisi ,, lõbusaid ülesandeid" mille käigus pidime sööma kaneeli, küüslauku(see oli isegi päris maitsev) ning suust suhu (suck and blow raames) kilu edasi andma. Eriti rüve oli tunne siis, kui sai hammastega kala silmast kinni võteud ja kui tolle soolikad välja kukkusid.
Edasi järgnes rühma tegevus ehk human centipede, millega me liikusime jalka värava ette. Seal pidime laskuma ühele põlvele ning lausuma vande, milles lubasime ome hunte teenida ning igal hommikul tööl kõiki loomid tervitada.Kõige selle järel visati meile näkku jahu ning mõnus tainas tunne oli ikka olla küll. See jahu ei tulnud ka eriti kergelt pärast pesu maha kuid nagu meie tunnuslause on: YOLO.
Subscribe to:
Posts (Atom)